Minu isiklik võistlus lükkus siiski esilagsest plaanist nädala võrra edasi. Aga kuna kaasvõistlejaid rohkem ei registreerinud siis puudus ka otsene kohustus kuupäevast kinni pidada 🙂
Ja kokkulepitud päeval käisin hoopis Annikaga pildistamas.
Aitäh Annika ilusa õhtu eest ja sellest õhtust jääb mulle nüüd paljude piltide näol palju ilusaid mälestusi. Annika piltidega saab tutvuda Hobifotograaf Annika Varusk FB lehel
Niisiis viskasingi iga päev trennikoti autosse, et mine sa tea kuna ja mis hetkel võimalus tekib. Ja möödunud teisipäeval tekkiski võimalus ja tahtmine. Helistasin ka Kristile ja K1-le, et kas on nõus tulema mind toetama ja jäneseks olema 🙂
Mõlemad olid kokkulepitud ajaks kesklinnas.
Kesklinnas soojendust tehes mõtlesin küll, et võistluseks nüüd head päeva küll ei valinud, kaks eelnevat päeva olid olnud väga intensiivsed jalgadele aga mis seal ikka, see ei olnud ju nüüd elu-surma peale jooks 🙂
Töö juures olin terve päeva peale ühe kiire lõuna teinud, seega pugisin vahetult enne starti terve paki rosina-pähkli segu ära ja hiljem täheldasin, et sellest võis abi küll olla, ma ei tundnud rajal väsimust ega energiapuudust.
“Stardikaare” all olime Kristiga kahekesi 🙂 K1 rattaga seltsiks.
 |
| Start! |
Niisiis täpselt seesama koht, kus peaaegu kaks nädalat varem u. 600 rahvasportlast startisid. Ilm kiskus järjest tuulisemaks ja tumedad vihmapilved olid meieni jõudmas, märjaks saamisest ei olnud pääsu.
Läksime! Ja kohe hakkas ka vihma meie peale sadama aga see oli selline mõnus värske kaste, mis andis ainult mõnusa hoo edasi liikumiseks 🙂
Kui võistlusel on stardis ennast küllaltki raske tagasi hoida siis sel päeval oli raske ennast kiiresti liikuma sundida, õnneks oli Kristi, kes alguses kohe tempo ülese võttis.
Siis jõudis mulle ka kohale, et ma tulin täna siia ikkagi võistema- võistlema iseendaga. Tahtsin ju endale hirmsasti tõestada, et ma olen eelmiste aastate minaga täiesti konkurentsivõimeline. Eesmärk oli saada aeg alla 30 minuti ja miinus veel mõned minutid 🙂
Ma arvan, et start sai võistluse kohta siiski aeglane aga see andis mulle edasiseks head sansid. Suutsin hoida koguaeg ühtlast tempot ja jalad liikusid hästi. Kordagi ei hakanud pistma ega ei tekkinud raskeid momente. Püüdsin endas sisesmiselt tekitada võistlusmomenti ja silme ette manada kõik need sajad ja sajad jooksjad, kes minu ees, taga ja kõrval joosevad aga päris hästi mul see ei õnnestunud 🙂 Ju ma ei ole nii hea kujutlusvõimega, seega jooksin lihtsalt oma jooksu ja kuulasin kuidas K1 meiega lobises, alguses suhtlesime Kristiga vastu ka aga siis sai kohe selgeks, et niimoodi me korraliku ajaga finisisse ei jõua ja K1 käskis meil täitsa vait olla ja lihtsalt joosta.
Jooksime ja jooksime, mälu järgi lugesin ka kilomeetri poste. Aegajalt piilusin ka kellalt tempot, et liiga aeglaseks liikumine ei muutuks.
K1, kes oli rattaga kõrval kommenteeris aega ajalt minu jooksutehnikat al. liiga pika sammuga jooksed 🙂 Kuulasin ja panin kõrva taha aga argumenteerimiseks polnud jaksu. Mõtlesin, et kui lõpuks Väimelast tagasi jalutame küll siis saab argumenteerida ja väidelda.
Aga mulle meeldib mu jooksustiil(tundub, et mul on oma stiil :D), ma tunnen, et ma saan niimoodi pika sammuga kiiremini edasi liikuda aga eks see ole igaühe oma asi kuidas tema liigub. Ma küll ei näe, et mina, naine metsast, peaksin hakkama ennast ümberharjutama :D, need jalad on mind selliselt siiani sihtpunkti viinud ja viivad ka edaspidi
Loomulikult mõni jooksutreener hoiaks kahe käega pead kinni kui mind jooksmas näeks aga mulle piisab teadmisest, et mu jalad liiguvad, vahet ei ole, mis tehnikaga või stiiliga 😀
Umbes poolel maal, ütles Kristi, et jookseksin edasi, ta võtab natuke aeglasemalt. Ja täiesti arusaadavatel põhjustel, Kristi oli eelmisel päeval jooksnud tempokad 16km.
Ja võistlema tulin siiski mina, nii et minul tuli edasi kihutada. Isegi tõusul suutsin tempot hoida, lõpus vist vajus natuke ära, K1 pidi mind natuke tagant sundima. Viimasel kilomeetril lasin küll endast looma välja, isegi mõtlesin, et oli nüüd siis seda võistlust vaja, päri võhma võttis välja 😀 Kas ikka jõuan lõpuni? 😛
Finisijoon juba paistis, K1 sõitis staadioni värava juurde, et veenduda on see ikka lahti. Jooksin väiksesest väravast sisse ja veel oli jäänud staadioniring lõpetada. Nüüd tuli veel lõpuspurt teha, nägu oli tulipunane ja hingamine täiesti kontrolli alt väljas….aga lõpuni jõudsin ja vajutasin hirmuga kella kiiresti kinni, et ükski sekund kaotsi ei läheks 😀
Meil oli K1-ga finisijoone asukoha üle eriarvamused, ma panin kella lukku oma mälu järgi aga hiljem kella vaadates, selgus, et enamvähem siiski täpselt. Õige võistluspäevaga vaid 200-300m vahet.
No ära sai tehtud ja hea meel oli küll. Nüüd siis tean oma hetketaset 🙂
Võiks ju vaadata, et mis koha ma siis õigel päeval oleks saanud ja mis kohal oleks asetsenud naiste arvestuses jne. aga tõesti see ei ole üldse tähtis. Minujaoks oli tähtis reastada oma eelmiste aastate ajad.
Siin need on:
2011: 0:27:54
2012: 0:26:51
2013: 0:27:37
2014: 0:28:06
2015: 0:32:40
2015: 0:28:48(vol.2)
Ma olen rahul, arvestades minu treenitust hetkel, siis olen rahul 🙂 Olen ikkagi alla pooletunnitibi 😉
Tore õhtupoolik oli, aitäh tüdrukud!