Jooksime aprilli lõpus sünnipäevajooksu, kui Kristi küsis edasiste võistluste kohta ja tegi ettepaneku, et võiks ju Tartu jooksumaratonile minna. Kusjuures Kristi ei ole sellel võistlusel varem käinud aga minul oli juba neljakordne kogemus olemas. Kõik need neli korda ka väga positiivsed kogemused.
Sealt edasi hakkas kummitama, mõtlesin sellele üsna tihti – iga päev…ja kui tuli välja, et SportID(keskkond ettevõtetele- töötajate spordi tegemise toetamiseks) kaudu saab ka jooksuvõistlusele registreerida siis oli otsus tehtud. Helistasin Kristile ja ütlesin, et tavai regame ära.
Ettevalmistusi selleks jooksuks ei teinud, kui siis ainult see, et sellel nädalal tegin vähem trenni. Isegi mõtlesin pikalt, et kas näiteks üldse spordigeeli rajale võtan sest mingi sisemine hääl räägib viimasel ajal mulle, et kas on mõtet sellise rämpsuga oma keha toita.
Aga no mingi jõud sundis mind siiski selle ühe paki, mis detsembrist alles oli jäänud, kaasa võtma 🙂
Tartu jooksumaratoni distants (23 km) osutus minu selle aasta seni kõige pikemaks jooksuks. Sellega seoses oli mõtteid igasuguseid, kõigepealt, et kas ma üldse lõpuni vastu pean? kas peaks strateegia välja mõtlema? jne.
Aga kuna eesmärki siiski ju ei olnud siis migreeni ma nendest mõtetest ei saanud 🙂
Nädal enne soetasin endale veel uued tossud, sest vanadel oli best before juba ammu möödas ja tundsin juba pikemat aega oma jalgade ees süümekaid. Jäin ikka Asics´itele kindlaks, mitte küll nii vinge mudel kui mul eelmised olid aga head jooksusussid ikkagi- minu jalale sobivad!
Ja kui juba ostmiseks läks siis valisin ka uue outfiti suveks, vahetasin sinse välja roosa vastu 🙂
Siinkohal tänan SiljaSporti, kes tegi pakkumise, millest oli raske keelduda. Aitäh!
Kahjuks läks aga nii, et uusi jalatseid ma testida ei jõudnud, arvasin esialgu, et laupäeval on see võimalus aga muude toimetustega läks nii kiireks et testimine jäi paraku ära.
Aga nüüd tagasi pühapäeva hommikusse, mis sisaldas traditsioonilisi õnnitlusi ja imemaitsvat kooki.
Äratuse panin küll 8:00 aga tegelikult oli juba kell 7 uni läinud. Tegin endale korraliku poti täie putru ja nautisin seda pikalt kohvi ja võiku kõrvale.
Ja jõudsime veel ka täiesti plaaniväliselt kõrvaltallu sisse hüpata, et sealseid emasid tervitada 🙂 Ja sealt ka see imemaitsev kook.
Ja aitäh Katsi Patsid nii kiire reageerimise eest, sain endale ka jooksupatsi.
Kõrvaltalust saadeti meid heade soovidega ära Otepääle, Võrust võtsime veel peale Kristi. Ja et meil oleks oma isiklik toetajatiim rajal olemas, siis kutsusime ka mehed kaasa.
Eelmise päeva ilmaennustus näitas päikselist ilma ja +15 kraadi aga kohapeal oli selge, et ilm tuleb veel soojem. Olin igaksjuhks topeltriided kaasa võtnud aga ei olnud vajagi. Piisas minu õhukesest maikast ja…no võibolla püksid oleksid pidanud lühemad olema aga just neid ma kaasa polnud võtnud.
Olime vast 10:30 kohal, võtsin kiirelt stardinumbri ja tegime Kristiga kiire sörgi samalajal. Mu kerge peavalu ei olnud ikka ära läinud ja pigem hakkas rohkem valutama, seega otsustasin peavalu tableti sisse võtta. Täielik juhus, et see mul kotis oli. Vedas vist!
 |
| Numbrid käes! |
Rahvast oli nagu ikka meeletult. 15 minutit enne starti suundusime stardikoridori, et õige koht endale leida. Ja siis tuli välja, et stardikoridori piiratud alad ei ole vastavalt stardinumbrile vaid hoopis selle järgi, mis keegi arvab, et on tema lõpuaeg. Mul tekkis korraks paanika, et kas tõesti pean nüüd ennustama hakkama. Ma ei olnud ju üldse eesmärgiga jooksma minemas. Kristi arvas, et võiks minna 2:20 gruppi aga mind kiskus ikka 2:10 gruppi. Ütlesin siis Kristile, et vast ikka trahvi ei saa kui kehvemini jookseme 🙂
Niisiis läksime koos 2:10 gruppi.
Võimlesime natuke ja oligi aeg minna, seekord oli stardipauk ikka väga ootamatult. Ju me ei kuulnud sellele eelnevat juttu aga enne kui jooksma sai hakata, tuli veel mõnusasti kõndida.
Möödunud aastatst ei olnud stardist(esimesd 3km) head mälestused- pistsin kiirematega minema ja hiljem taastumiseks läks ikka väga kaua aega. Seega otsustasin nüüd väga rahulikult alustada ja see oli nii hea tunne. Ei tea kas need kaks jooksu koos tütrega on mind õpetanud rahulikumalt ja targemalt jooksma aga ma olin täitsa uhke oma alguse üle. Just sellepärast, et eelmisel aastal põlesin täiesti läbi sellel asfaldi osal.
 |
| Finis- aega tablool sekund hiljem |
Finisis tervitas mind esimesena suur ETV kaamera, lehvitasin ka siis sõbralikult 🙂
Siis aga märkasin, et see ju Lembitu Kuuse isiklikult. Kohe võeti mind ette ja küsiti, et kas emadepäeva õnnesoovid on asjakohased 🙂 No kiitsin siis takka ja siis tuli neid küsimusi sealt veel, et kuidas laste kõrvalt jaksan ja kust see spordipisik alguse sai jne.
Ise ma muidugi koguaeg suu kõrvuni, ikkagi Lembitu Kuuse 😀
Igaljuhul tossudega läks õnneks, ühtegi villi ei saanud ja tundub, et jooksusussid täitsid oma eesmärki 🙂
Ja uue kellaga võib ka rahule jääda- seda igaljuhul! Aga eriti lahe on see, et Suunto pulsivöö ei jäta minu kehale ühtegi armi (Y)
Pikem jutt minu testtootest (Suunto Ambit 3-st) jõuab varsti ka blogisse. Kogun kogemusi 🙂
Siin aga minu diplom! Ja lisaks sain ka hõbemärgi selle eest, et olen viis Tartu jooksumaratoni läbinud. Mäletan isegi seda esimest aastat ja seda järjekorda seal märkida laua taga ja minu mõtet, et kuna see aeg veel kätte jõuab kui mina ka siis järjekorda saan minna 🙂
2012 aeg 01:58:34
2013 aeg 01:55:31
 |
| Kalorikulu 1612 ?!?! |
Imeilusat emadepäeva jätku kõikidele emadele!