Ausalt, kui ma nädal tagasi mõtlesin hooaja esimese võistluse peale siis ma natuke kartsin seda võitlust. See kevad oli minu jaoks kuidagi vaikselt alanud ja trennid olid väga konarlikud. Pigem proovisin vaikselt(ikka väga vaikselt võrreldes eelmise aastaga) sörkida ja oma pulssi alla saada aga mingist kiirusest ei olnud juttugi. Kõike seda arvesse võttes, arvasin, et see esimene võistlus saab olema üks hull katsumus- pulss punases ja vere maitse suus….sest võistlustel ennast tagasi hoida ei ole ju võimalik, vähemalt minul mitte 🙂
Aga siis visati mulle päästerõngas 🙂 Tütar ütles, et tahaks ka proovida Haanjas joosta. Mul oli väga hea meel, et ta tahab vähemalt proovida sest eelmisel aastal kutsusin teda lugematutel kordadel aga alati tuli sealt ei vastus. Tema kõige suurem kartus oli see, et äkki jääb viimaseks, lohutasin siis teda, et võin kaaasa joosta ja viimaseks ei jää tema kindlasti mitte, kui siis mina 🙂
Nii saigi kokkulepitud, et jooksen temaga koos- kuni finisijoone ületamiseni. Niipalju selgituseks, et tütar käib küll regulaarselt jooksmas omas kindlas tempos(u.6:30/km) ja kindlal distantsil (u.4-5km) aga nii pikal distantsil võistluskogemus puudus. Muidugi oli mul tütre osalussoovi pärast hea meel aga veel rohkem oli mul hea meel, et tõenäoliselt ei jookse ma nüüd ennast ribadeks vaid saan rahulikult jooksu nautida ja samas kõike seda melu näha/tunda. Sest minujaoks on sel hooajal prioriteet kõik jooksud kaasa joosta ning kui kiiresti ma jooksen, ei oma enam nii suurt tähtsust kui võibolla eelmistel aastatel, seda enam, et osalejaid on niiiiiii palju rohkem, et mingit kohta poodiumil saada on suhteliselt võimatu 🙂 Edasiste jooksude tempo sõltubki sellest kas tütar jookseb kaasa või mitte 🙂 Proovisin teda meelitada kogu sarjas osalema aga eks paistab.
Niisiis võisin mina täiesti pingevabalt kolmapäeval starti minna, mingisugust ärevust ei olnud sees 🙂 Rahvast oli meeletult kohal.
See aasta oli satrdipaika muudetud ja toodud Haanja kooli juurde, järve ringi oli nüüd 500m pikem. Stardinumber on minul uhke- erksavärviline, nimeline ja number 22 🙂 Seda sellepärast, et olen varasemad neli hooaega kõik jooksud kaasa teinud ja ühtegi pole vahele jäänud.
Meid, sellise uhke numbriga on vaid kolm ja loodan, et me kolm vaprat oleme hooaja lõpuks kõik jooksud läbinud ka. Edu meile!
Allikas:Võrumaa Spordiliit
15 minutit enne starti toimus soojendus ehk toredad tüdrukud näitasid kuidas teha soojendusharjutusi. Kristi tõmbas meid kohe esiritta ja tuli kõik ilusti eeskujulikult kaasa teha, mis võttis võhma korralikult välja.
Allikas:Võrumaa Spordiliit
Igaksjuhuks võtsin pulsikella kaasa, et proovin ikkagi enne võistlust tööle panna kuigi viimane nädal tegin trenni ilma kellata sest see lihtsalt lõpetas koostöö- näitas mulle ebanormaalseid numbrieid või siis ei leidnud gps signaali ülesse jne.
Aga oh imet- tööle läks!
Pulss näitas pärast võimlemist ja vahetult enne stardipauku 109.
Jooks algas valdavalt ülesmäge ja kohe mõtlesin, et küll on hea , et ma ei pea hullu panema 🙂 Järgmine hetk jälle tundus, et oi kuidas ma nüüd paneks- hullu! 🙂 Mu mõtted olid äärmusest äärmusesse aga lõppkokkuvõttes oli mul hea meel, et jooksu selviisil kaasa tegin. Sain kinnitust, et jõuvarusid oli veel varuks ja suurt rõhku pean panema tõusude võtmisele, mis tulid seekord vaevaliselt. Mitmel korral tundsin, et tütar tunneb ennast tõusudel palju paremini kui mina ja ma pidin palju rohkem ähkima, et üles jõuda 🙂
No neid momente oli ka muidugi mitu kus ma oleks tahtnud jalad tagumiku alt välja tõsta ja sammu poole pikemaks sirutada ning eesjooksjad kinni püüda. Eks ma proovisin ka tütart meelitada, et tavai püüame selle sinise särgiga kinni aga tütar ei võtnud vedu ja siis sain ma ka aru, et see pole täna minu jooks ja ma ei saa enda järgi tempot valida, seega lasin tütrel meid juhtida.
Püüdsin siis lihtsalt õigetel hetkedel õpetada ja meenutada kuidas minul esimestel võistlustel oli. Ei osanud ju allamäge joosta, ei osanud stabiilset tempot hoida, ei osanud hingata jne. Andsin siis rajal omapoolseid tarkusi edasi. Eriti tundsin seda, et hingamine on meil nii erinev.
Tundus, et kilomeetri postid lohutasid tütart ja ma ka püüdsin iga läbitud kilomeetri järel ergutada ja anda teada palju veel jäänud on.
Lõpp läks kiiresti, mulle tundus see distants kuidagi eriti lühike toohetk, võibolla ka sellepärast, et eelmisel päeval olin jooksnud 11km.
Munamäe tõusul võtsime kõnnisammu ka vahele ja siis algas pikk laskumine, sain vahepeal isegi selg ees liikuda ja samalajal tütart ergutada.
