Üks eesmärk oli ka natuke kaalu langetada, ikka sellepärast, et maratonil võimalikult kerge joosta oleks 🙂
Nagu ma välja hõikasin oli plaan joosta alla nelja tunni. Muidugi ma unistasin veel paremast tulemusest aga see pidigi selguma alles rajal sest mingit testi ma ju enda võimekuse kohta ei teinud.
Nädal enne võistlust hakkasin rohkem vett tarbima ja päevas jõin lisaks veele ühe pudeli Borjomi ära. Varem ei ole ma sellele nii suurt rõhku pannud aga seekord oli see üks asi mida tahtsin proovida.
Teiperi katsetamise otsustasin ära jätta, proovin seda mõni teine kord.
Tallinna maraton oli katsetamiseks lihtsalt liiga oluline. Aasta üks olulisemaid maratone ikkagi.
Enamus maratoonareid teevad just selleks aasta tippsündmuseks kevadest saadik trenni. Mina nii tubli ei olnud aga eesmärk oli sellest olenemata suur- joosta aasta parim maratoni tulemus ….või siis teine ehk alla nelja tunni aeg.
Läksime perega juba reede õhtul Harjumaale. Laupäeval käisin Vabaduse väljakul ja võtsin stardimaterjalid välja. Kasutasin võimalust ja registreerisin soodsalt ära ka Tartu linnamaratonile 🙂
Peale Vabaduse platsil käimist ostlesime Kristiine keskuses 4 tundi, muud sporti ei jõudnudki sel päeval teha 🙂
Mul oli hirmus tahtmine leida endale lühikesed jooksupüksid. Liibekad, mis mul seni olid olnud kerisid ennast vastikult ülesse ja hakkasid hõõruma. Niisiis mõtlesin, et otsiks endale lohvad püksid ja mind üldse ei huvitanud reegel “Ära proovi maratonil uusi asju” 😛
Ja Sportland Run poest ma need püksid leidsin- neoonroosad 🙂
Õhtul laadisin ennast lasanjega ja tükikese kohupiimatordiga
 |
| Kook+ergutus sõnum 🙂 |
ja kell 21:10 oli minu pea padjal ja ootas und. Ju see ostlemine väsitas sest uni tuli kohe.
Äratus oli 6:10, korralik puder maasikamoosiga, kohv ja võileb ning riided selga ja minek.
Abikaasa sõidutas mind Tartu- Tallinn maanteele kus tegin ümberistumise Kristi autosse ja suundusime stardipaika. Kohale jõudsime väga vara. Kristi võttis stardimaterjali välja ja suundusime auto juurde tagasi.
Pool tundi enne starti tegime kerge sörgi stardikoridori juurde.
Meeleolu oli mõnus, pabistamiseks põhjust ei olnud. Ilm oli super. Natuke lõdisesin enne starti aga kuna ilma lubas kuni 20 kraadi ja täiesti tuulevaikust siis olid lühikesed riided ainuõige valik.
10 minutit enne hüppasin oma stardikoridori ja hakkasin keksima. Vajutasin kella tööle….ja mis ma näen! PATAREI ON TÜHI….jaa, see juhtus jälle 🙁
Ma põlesin vihast ….uuuhhhhh…..sest seekord olin ma nii hästi kõik planeerinud, et ettevalmistusele oleks võinud 10 punkti anda ja ainuke mida ma ei teinud- ei kontrollinud 🙁
Sest ma võtsin kella laadimast reede hommikul ära kui ta oli terve öö laadinud seal aga ju siis oli arvuti kinni ja mina mõtlesin, et kell laeb 🙁
Nüüd ei olnud midagi enam teha ja ma ragistasin peas erinevaid strateegiaid ning püüdsin halvas olukorras ruttu midagi positiivset leida.
Mitte midagi!, ma ei osanud midagi mõelda. Kell oli minujaoks nii ülioluline asi ja ma ei kujutanud ette kuidas ma jooksen nüüd ühte olulisemat maratoni ilma kellata.
Ma ei oska ju tempot hoida ilma kellata 🙁 🙁 🙁
Kui enne starti tundus, et minu füüsisele ja vaimule võiks anda 100-st 100 punkti siis nüüd oli vaim kolinal 50 punkti alla kukkunud.
Stardipauk kõlas ja mina hoidsin pilku koguaeg kellal nagu see aitaks midagi….aga ikka ja jälle ma vaatasin ja vaatasin, hirmust, et millal viskab pildi eest. Justkui pilk suudaks kella kauem töös hoida.
Etteruttavalt ütlen ära, et pilt oli ees täpselt poolmaratoni ületamiseni. Ja oi kui õnnelik ma sellegi üle olin 🙂 Vähemalt nii kaua nägin ma oma tempot, kartsin, et vaid 2-3 km on mul seda rõõmu.
Mina jagasin raja neljaks- edasi- tagasi ja edasi-tagasi.
Esimene lõik oli sisseelamine ja arusaamine, mis tempos jooks täna tuleb…ja üllatuseks avastasin, et päris heas tempos jaksan joosta.
Esimene kilomeeter 5:27 tempos, teisest edasi kuni 10 kilomeetrini oli tempo 5:10-5:15 tempos, 10km vaheaeg oli 0:53:13
Sealt edasi oli tempo enam- vähem sama, hakkas langema 18 kilomeetril kus kell näitas tempoks 5:30 ja 19 kilomeetril 5:50 aga siis jälle tempo tõusis. Linnas muidugi mõjus rahvas ja kaasaelamine.
Poolmaratoni vaheajaks tuli 1:54:17
Peale 10km vahaega olin ära andnud 74 kohta. Eks neid möödujaid ikka jagus.
Enesetunne oli hea ja ootasin vaid kolmanda lõigu lõppu- Pirita tagasipööret, et saaks aga viimasele sirgele minna 🙂 Aga sinna oli veel minna…palju.
Kell viskas pildi tasku täpselt siis kui olin poolmaratoni joone ületanud. Nüüd tuli enesetunde järgi minna aga minu motivatsioon oli nagu harjaga pühitud. Ma olin nagu peata kana. Ainult mõtlesin, et mis tempo mul hetkel on…aga nüüd? nüüd? No täitsa hull. Vahepeal mõtlesin, et nüüd on küll 7:00 tempo, kõik aina lidusid minust mööda.
Ja siis koputas Kristi mulle õlale, kes oli muidu minust eespool olnud aga tegi vetsupeatuse. Mul oli nii hea meel, et teda nägin, küsisin kohe tempo kohta. Kristi ütles, et väga hea 5:15. Mul kohe tuju jälle hea ja püüdsin siis hoida aga no hiljem selgus, et reaalselt see ikka ei õnnestunud. Vähemalt oli mul tuju jälle hea ja kujutasin ette, et jooksengi koguaeg selles tempos, tõde selgus muidugi hiljem ja see ei olnud üldse nii ilus nagu arvasin olevat.
Kristile ütlesin, et ta võiks paar korda rajal veel sellise vangerduse teha, siis mul jälle ülevaade olemas.
Kristil oli väga hea minek, ilus oli vaadata aga mina tema tempot hoida ei suutnud, ikka jäin natuke maha. Tahaks kohe Kristi tagasisidet kuulda tema ettevalmistuse kohta sest tema tegi korraliku teiperi läbi. Tundus, et kandis vilja. Peale jooksu läksid meie teed nii kiiresti lahku ja ei olnud aega pikemalt lobiseda
Ahjaa, minu eksperiment oli siis seekord peedi kontsentraat- Beet It. Kel huvi siis osta saab seda Velospets poest.
Negatiivset mõju ei täheldanud, pigem positiivset aga mingit tõestust mul selle kohta ei ole. See imejook peaks nagu pulssi ka alla viima ja niipalju kui mu kell näitas siis oli minu pulss 164-169max- tavaline kiirem maraton.
Nüüd aga tagasi rajale, peale Kristiga kohtumist läks natuke põnevamaks kuna vastu hakkasid tulema maratoni esimesed. Kohtumine võitjaga, Indreku nägin ka ära ja ergutasin teda. Super tubli olid Indrek!
Rünno tundsin ka kaugelt ära ja sai ka tervitatud. Tore oli vastutulijaid jälgida, hoidis mõtted mujal.
Vahepeal sain korraliku ehmatuse osaliseks kui tundsin põlvest üleval pool täiesti võõrast valu, see ei olnud kramp aga nagu oleks keegi noaga ülevalt alla tõmmanud. Ruttu püüdsin mõelda positiivseid mõtteid ja hoidsin pöialt, et see vastik tunne ära kaoks. Õnneks see kadus.
Finišisse jõudes olin selle valu juba unustanud aga järgmisel päeval oli see ainuke valuline koht, mis andis tunda ja tuletas meelde, et rajal juhtus jalaga midagi.
Joogipunktides tegin alati peatuse. Geel oli endal olemas, vett rüüpasin teeninduspunktis peale. Kõik sujus punktides ilma viperusteta va. ühes punktis kus tõmbasin endale vee kurku ja köhisin tükk aega.
Tagasipööre hakkas paistma ja algamas oligi viimane neljandik.
Geelipunktis võtsin ühe geeli igaks juhuks tagavaraks kuigi arvestuse järgi pidi mul omadega kenasti välja tulema. Kaasas oli 2 geeli (Maxim 100g)
IcePoweri poisil lasin ennast korralikult kokku pritsida. Väga hea sai!
Ja algaski mere äärne osa. Seal tundsin, et jõudu on ja vähemalt arvasin, et tõstsin tempot sest selgasid hakkas järjest rohkem lähemale tulema.
Ma nüüd ei mäleta kas seal oli ka Kristiga kohtumine aga seda WC vangerdust oli meil rajal kolm korda 😀 kus Kristi hüppas mulle selja tagant jälle ligi ja lidus edasi 😀
Kõige suurem hirm oli see, et kas ja millal 4:00 kamp mind kätte saab ja 37kilomeetril see juhtus. Oi, see oli ehmatus. Korraks mõtlesin, et no nüüd on kõik, ongi joostud mu maraton. Kuidas nii? Ma olin ju esimese poole nii tubli olnud, kas tõesti oli tempo nii palju alla vajunud. Ma olin nii pettunud.
Aga siis ma mõtlesin, et kui see on 4:00 lõpuaja tempo siis see peaks mulle väga jõukohane olema ja ma korrutasin endale “Sa suudad seda” ning üllatus- üllatus, mulle sobis see tempo ja ma tundsin nende kambas ennast hästi.
Linna jõudes tekkis väike vahe aga ma hoidsin neil koguaeg silma peal.
Kui 30-ndal kilomeetril olin ma 973 kohal siis 40,5 kilomeetril olin ma 33 kohta tõusnud ja sealt edasi finišisse ma ainult noppisin ja edestasin veel 37 jooksjat ehk siis viimasel kahel kilomeetril andsin ma endast kõik.
4 tunni tempomeister oli silmist kadunud ja mul tekkis hirm.
Kella ei olnud, aega ei teadnud, tempot ei teadnud aga õnneks kuulsin vanalinnas kui kaks kutti omavahel rääksid, et 13 minutit veel ja jõuab alla 4 tunni. See pani minu mootiri ka kiiremini tööle.
Ja kuskil seal 500m enne finišit nägin kuidas 4 tunni tempomeister egutas omasid veel pingutama, et lõpp on lähedal. Siis teadsin ka mina, et tuleb alla nelja ära sest tempokatel on ikka alati väike varu ka.
Lõpusirgel nägin kella ja oi kui hea meel mul oli.
Ja siis u. 50m enne finišijoont koputab keegi mulle õlale- Kristi! Uskumatu! Mõtlesin, et ta ammu finišis aga talle hakkasid need rohelised putkad nii meeldima….Võtsin siis Kristil käest kinni ja nii me ületasime finišijoone koos, milline õnnelik lõpp…ja see õnne joovastus.
See on see mille nimel tasub aeg-ajalt “päris” maraton ette võtta.
Jõudsin finišisse ajaga 3:57
Üldkoht 903
Naiste koht 113
Väike kripeldus jäi hinge….kui kell oleks numreid näidanud, kas äkki siis oleks teine ring kiirem olnud? Ja need minu mõtted rajal, lasen enda tuju nii kergesti oma mõtetest alla viia ja sellega ka tempo. Ma tean, et see on minu loomuses ja sellepärast ma püüan endale kiiresti-kiiresti rajal positiivseid mõtteid leida aga see on nii raske.
Ma tahan öelda, et minu puhul on lisaks füüsilisele valmisolekule väga suur osakaal ka vaimsel valmisolekul. Mul oleks hädasti rajal tugiisikut vaja 😀
Kuigi ma sain raja ääres päris palju ergutusi ja kaasaelamisi, need andsid nii palju juurde. Ma lausa lendasin nendel hetkedel 😀 Kui neid vaid oleks tervele distantsile jagunud….
Nii kurb aga mul ei ole finišist ühtegi pilti 🙁 võibolla hiljem imbub kuskilt
Aga….tänud 🙂
Aitäh Kristile!
Aitäh perele!
Aitäh ergutajatele!
Aitäh Liinale ja Aivarile majutuse eest!
Aitäh Activiale!
AITÄH korraldajatele!!!