Laupäeval aeg ajalt aknast välja vaadates imestasin nii ilusa ilma üle ja ei suutnud kuidagi uskuda, et järgmiseks päevaks lubab tugevat tuult, lund ja lörtsi.
Aga hommik tõi tõe- sadas, sadas, nii et kaugemale kui paar meetrit ei näinud, lohutasin ennast sellega, et see on vaid pehme, õrn lumi. Ei ole hullu! 🙂
Tuletasin endale meelde, et ei ole halba ilma, on vaid valesti valitud riided. Seega panin oma riide valiku endale ette ja hakkasin valima. Kindluse mõttes võtsingi vana jooksujaki, see peab vihma, lörtsi, kõike!
 |
| Ei julgenud veel uut sinist kasutada, kartsin kehva veepidavust |
Hommik algas minu jaoks kell 7:00, peale hommikusööki toimetasin niisama ja jooksvalt segasin endale energiajoogid valmis, panin pulsikella, riided ühte kohta. Plaan oli kaasa võtta joogivöö 4 x 175ml topsidega. Energiageelist mõtlesin seekord loobuda. Nädala jooksul sai päris palju peeti söödud/joodud, suured lootused olid peedil 🙂
 |
| Peet ruulib! |
Üheksa ajal hakkasin kõnesid saama, mis ilm minul seal? linnas on hull tornaado, vihma sajab jne. kas ikka läheme? jne. Ma ehmusin esialgu selle jutu peale ära ja püüdsin positiivsust säilitada, esimese asjana ütlesin, et mina lähen niikuinii, vahet ei ole, mis ilm on 🙂 Minul sadas kerget lund ja tornaadost oli asi kaugel. Niisiis otsustasid tüdrukud kohale tulla aga konkreetne plaan siiski vahetult enne starti teha, et kas ja kui palju täna ikkagi jookseme. Minul muidugi peas ainult maratonimõtted, ei tahtnud kuidagi ära jätta.
Kümne ajal keerasin sushid rulli, nii kindel olin, et täna lõpetan maratoni. Sushi oli mõeldud siis ainult jooksu lõpetanutele 🙂
20 min. enne 11:00 oli seltskond koos ja kiired ettevalmistused käisid, keegi ei rääkinud enam ärajätmisest või lühemast distantsist.
Korraks küll rääkisime marsruudist ja selle muutmisest, kas metsarada ei kannata jooksmist? Aga ei, see oleks tõeline soparalli olnud, seega otsutasime ette võtta siiski minu detsembri maratoni marsruudi.
Meie Kristiga alustasime 11:00 maratoni distantsi, K1 alustas hiljem, 11:30 Rõugest sama teekonda aga tema eesmärgiks oli joosta 30km. Niisiis K1 u.7-8 km jagu meist eespool jäneseks 🙂 Tema siis üksinda, meie Kristiga kahekesi. K1 arvutuste järgi pidime enam-vähem samal aja lõpetama (arvestades meie plaanitavaid temposid)
Esimesed kilomeetrid lobisesime Kristiga seni kuni lõpuks taipasime kella vaadata ja tempot jälgim hakata 🙂
Olin ju eesmärgi kõva häälega välja öelnud. Niisiis kui esimesed 4km oli tempoga 6:00/km kanti siis edasi proovisime hoida keskmist 5:40-5:50/km. Seda tempot õnnestus hoida kuni 19 km täis tiksus.
Kõige kiirem kilomeeter oli 18, keskmine tempo 5:32/km.
Kuni sinnamaani olime saanud kerget lund ja lörtsist asfaldit, mis tähendas, et 15-ndaks kilomeetriks olid jalad nii märjad, et jalad lörtsusid tossu sees. Toohetk küll mõtlesin, et kuidas ma nende märgade jalgadega lõpuni vastu pean?
Aga mitte see ei olnud meie maratoni kõige hullem osa, õudukas oli ees.
19km oli joostud kui pöörasime Võru-Valga maanteele. Milline vastutuul! Eks me aimasime natuke sest sinnamaani oli tuul kõrvalt aga me ei osanud ennustada kui tugev see tuul on ja palju see meie tempot mõjutama hakkab. Väike lohutus oli see, et sadu oli ära jäänud aga lörtsine asfalt oli järjekordne katsumus. Iga vastutuleva auto pärast pidime lumes sumpama. Tempost oli näha, et tuul ja lörts tegid jooksmise raskemaks. Kekmine tempo maanteel oli nüüd kukkunud 6:20-6:30/km.
See maantee osa oli minu jaoks kõige nürim, olin ju korra seda läbi jooksnud ja sellel lõigul pidin ennast ka detsembris kõige rohkem motiveerima. Kristi see pani muidugi nagu noor kits, koguaeg minust 20-30 meetrit eespool, mõtlesin, et kuidas ta jaksab. Kui jälle joogipausiks kokku jooksime siis Kristi ütles, et kui sellist tempot suudame hoida siis teeme ikka eesmärgi täis. Siis sain aru milles asi, ise olin oma eesmärgi unustanud ja nüüd juba kahetsesin, et selle olin vällja hõiganud. Nüüd oli ausalt öeldes suva mul sellest lõpuajast :)See ilm ajas hinge nii täis ja võitlus tuule ja märgade jalgadega, oli ainuke millele suutsin mõelda. Kristil aga oli siht silme ees, kui eesmärk, siis eesmärk. Tema ei tulnud lolli mängima….kuigi olin ju mina see, kes eesmärgi pani.
Aga mulle isegi meeldis niimoodi Kristi seljataga tiksuda, suutsin vahemaad enam-vähem hoida. Lugesin kilomeetreid, teadsin, et umbes 30km peaks pööre Krabi poole olema. Lõpuks hakkas teeots paistma ja enne veel kui ära pöörasime, hakkas taevast pussnuge sadama, nii et ma kõva häälega karjatasin:”Aiiiaaa, aiiii!!!” See oli tugev jäide, mis alla sadas ja peale pööret sadas see suunaga otse näkku. Ei olnud üldse lõbus.
Aga vähemalt hakkas nüüd maratoni viimane lõik(9km), mis lõppes Krabil ja siis viimane lõpusirge (3km) asfaldit koduni.
Oi kuidas ootasin, suu jooksis vett kui mõtlesin eesootava sushi valiku peale ja kuum sauuuunn, mis ootas finišeerujaid.
Surusin mõtted maha ja jooksin aga edasi, läheb veel aega enne kui finiš paistab. Järjekordsel joogipausil ütlesin Kristile, et varsti lõppeb asfalt ja edasi on kruusatee, ei tea, mis see endast sellise ilmaga kujutab? Varsti saime vastuse, vaevalt Kristi kuulis aga spontaanselt ütlesin kõva häälega:” Ei ole normaalne!” Kohutav lumesupp! Kui Kristil ei olnud aimu kaua me selles supis jooksma peame siis mina teadsin väga hästi- Krabile välja! Motivatsiooni tõmbas nii alla, nagu ka tempo- 7:00-7:30/km kohati. Jaaa, sellise tempoga on ka võimalik jooksusammu teha 😀 Raske oli aga kõndima ka ei hakanud.
Kui seni oli Kristi vedanud ja tempomeistriks olnud siis peale Pähnit võtsin mina juhtimise üle sest mina ju teadsin, et palju pole enam jäänud ja ainult natuke veel pingutada. Kristi oli nagu tundmatus kohas vette visatud ja eks lõpp oli raske ka. Igaljuhul seal me sumpasime läbi lume, samm oli väga töntsati-töntsati. Lörtsis oli näha värskeid K1-e jälgi, lootsin juba, et äkki näen millalgi tuttavat selga aga ei, see jäi nägematta. Kruusatee sai läbi ja K1 helistas, et küsida kaugel oleme, tuli välja, et u. 1,5km tagapool. Tema hakkas lõpetama, 600m veel lõpuni. Mul tuli selline power sisse ja terve asfaldi kuni finišini oli tunne super, jalgadel oli kohe palju kergem joosta. Viimastele kilomeetritele vastu sõitnud mehele ütlesin ka, et tunnen end kui liblikas 🙂 ja ulatasin talle oma joogivöö, kust olin ära kasutanud vaid kaks pudelit st. kokku siis u. 300ml spordijooki.
Viimane kilomeeter läks nagu lennates, liblikale kohaselt ju 😉 Veel enne lõppu andis liikuv TP punkt meile Kristiga banaani pihku, kõht oli tõesti kohutavalt tühi 🙂
Ja kui kell lõi ette 42,2 km tõstsin õnnelikult käed. Jälle üks tehtud!
 |
| Finiš |
Lõpuaeg 04:26:12
Keskmine tempo: 6:19/km
Keskmine pulss: 151
Kuna detsembris jooksin sama ringi siis on hea võimalus võrrelda:
Lõpuaeg: 04:39:16
Keskmine tempo: 6:37/km
Keskmine pulss: 153
Loomulikult on mul siga hea meel, et kiirema tempoga joostes, on pulss madalam kui detsembris. Jeeeee!
Ilmastikuolud olid ka seekord tunduvalt hullemad kui detsembris. Seega, lõppkokkuvõttes jäin väga-väga rahule 🙂
Seekord oli ainukeseks tüsistuseks valutav väike varvas, mis sai tõenäoliselt niiske tossu sees hõõrudes villi aga täna ei tunne enam sedagi.
Mulle tundub, et mida rohkem ma maratone jooksen seda paremaks ja kergemaks läheb. Ärme arvsta siin ilmaga, seni on mind küll igasuguste ilmatingimustega õnnistatud aga see-eest on mida kunagi meenutada.
 |
| Jooksjate õhtusöök 🙂 |
Selliselt siis seekord 🙂
Suured tänud Kristi ja K1, teiega oli lõbus 🙂