12 kuud = 12 maratoni- neljas tehtud! (Gätly Sünnipäevajooks)

Kes juba pikemalt minu blogi jälginud, teavad Gätly Sünnipäevajooksust 🙂 See sai alguse aastal 2011, mil otsustasin oma sünnipäeval joosta 30km. Tol hetkel ei olnud ma rohkem kui 21,1km(poolmaraton) jooksnud ja 30km oli päris hulljulge ettevõtmine. Jooksin selle mõnusa enesetundega läbi, täpset lõpuaega isegi ei tea sest siis ei olnud mul veel pulsikella aga nats üle kolme tunni see aeg tuli.

Nüüd siis ootas ees neljas sünnipäevajooks, kui eelmised kolm korda oli distants 30km siis sellel aastal venitasin selle maratoni distantsiks. Teadagi miks 🙂

Selleaastane jooks kujunes aga natuke teistsuguseks. Mitte ainult distantsi poolest.
Siiski…mõned asjad, mis aastaga ei muutunud- ilm ja seltskond olid samad!

Jätsin ettevalmistused ja planeerimise viimasele hetkele, esialgu oli meil üldse plaan joosta üks pikk distants sihtpunktist A sihtpunkti B ja plaan seisis riiulis rohkem kui kuu aega kuni siis paar päeva enne üritust tõmbasime plaanile vee peale, no see oli selline plaan kus tuli hirmsasti organiseerida sest finiš oli päris kaugel ja lapsed ja pere ja ööbimine ja lõpuks ei saanud need kõik asjad paika ….ning siis tuli mul kiiresti uus plaan välja mõelda 🙂

Väga palju ei pidanud siiski mõtlema, otsustasime, et kõige lihtsam on joosta jaanuari maratoni ringi(4,2km) ehk siis tiirutame ümber minu kodu 🙂 See rada meeldis meile kõigile ja keegi vastu ei vaielnud. Siinkohal räägin siiski ainult endast ja Kristist sest K1 otsustas seekord jooksust eemale hoida ja finišiks kohale tulla 😉

Hommik, enne starti

Otsustasime, et alustame kell 9:00, saab varem õhtule!

Kristi oli 8:30 minu juures ja esimese asjana otsisime netist negative spliti valemi välja, sisestasime sinna oma lõpuaja, mis tuli meil mõlemil justkui ühest suust-4:15 ja tabel andis meile kilomeetri tempod. Me tegime endale tempo jälgimise lihtsamaks ja kirjutasime paberile viie kilomeetri kaupa tempo vahemiku.

Paberil oli kõik nii lihtne ja loogiline aga….

Nibin-nabin olime kella 9:00 valmis startima, veel mõned poosid ja hüpped….

Esimeseks ringiks jätsin jaki peale aga see oli tõesti ainult üheks ringiks, edasi oli troopika!
Esialgu(esimesed 5km) tuli hoida tempot 6:25-6:30, mis tundus nii naljakas, kuidas me jookseme nii aeglaselt 😛 aga kuna siht oli silme ees- negative split, siis hoidsime ennast tagasi ja püüdsime tempot hoida.

Tempo hoidmine osutus aga täitsa omamoodi absurdseks, Kristi kell näitas 5:20, minul 7:30, no ikka ulmelised vahed. Ok, natuke hiljem muutusid tempod sarnasemaks aga vahed olid ikka sees, ei teadnudki kelle kella järgi nüüd joosta.
Meile oli see igaljuhul täiesti uus maailm- iga paari sekundi järel vaadata kella ja avastada, et ossaaa vale tempo, nüüd tuleb kiirust lisada, nüüd nats alla võtta jne.  No täitsa ebanormaalne! 🙂

Esimese ringi lõpus avastasime, et mõne kuuga on ring ka kokku kuivanud sest meie saime ringi pikkuseks vaid 3,8 km, mis tähendas, et pidime igal ringil 400m juurde hankima.
Tegime siis mõned pisikesed lisaringid igale suurele ringile juurde, lisaks peale joogipunkti auring ka ümber maja 🙂
Valmis oli tehtud energiajook, lisaks oli laua peal ka vesi ja igaksjuhuks ka energiageel.

Esimene, teine, kolmas ring aina lobisesime, tempo oli ju sellessuhtes ideaalne. Kõik kulges plaanipäraselt, kõik oli ilus ja kaunis, olime enda üle uhked 🙂 Ilusti olime suutnud hoida tempot, mis järjest ja järjest kiirenes.
Ega esialgu ei osanud midagi arvata ega loota, ootasime vaid poolmaratoni läbimist.

Jooksen ümber maja auringe (loe:lisameetreid kogumas)

Neljas, viies ring möödusid ka nagu ludinal ja oligi poolmaraton joostud- aeg 2:11. Kõik sujus 🙂

Kuues ring oli käsil ja tunne oli väga hea, tempo jätkuvalt kiirenes ja püsisime ilusti graafikus. Ringilt tulles ikka väike jook ja mina kasutasin isegi geeli.
Äkki andis Kristi kell teada, et aku saab kohe tühjaks, ei läinud viit minutitki mööda kui minu kell tegi sama ohtliku helina. Ei ole võimalik!
Kas tõesti saavad meie mõlema kellad üheskoos tühjaks ja meil samalajal plaanis negative split teha???
Olukord kus ilma kellata on väga raske midagi head korda saata 🙁
Ega midagi, jookseme seni kuni kellasid jagub….ei tulnud mingit head mõtet ka pähe. Kristi mõtles, et paneb kella vahepeal laadima aga lõppkokkuvõttes me siiski loobusime sellest.

Seitsmes ring oli poole peal kui Kristi jäi seisma, kõht läks krampi. Mis edasi? Jooksen, ei jookse??? Tuhat mõtet peas, tempo oli hea….Kristi hõikas, et ma edasi jookseksin ja nii ma läksin, tempo püsis 5:50 kanti, mõtlesin, et kiman ruttu-ruttu koju ja saadan tütre Kristile joogiga vastu.

Mõeldud, tehtud….ise kimasin kaheksandale ringile…ja sain vast paarsada meetrit joosta kui keerasin otsa ümber: “No krt, nii ei saa…me jookseme kas koos või üldse mitte!”
Juba jõudsin mõelda, et las siis seekord jääb nii, ju siis peab Gätly Sünnipäevajooks olema ikkagi 30 km ja kõik! Mis need märgid muidu tähendasid- kokku kuivanud ringid, tempo ja kilomeetrite arvutamine, mis tundus meile ül
epea raske :P, tühjaks saanud kellad ja lõpuks veel valutava kõhuga Kristi 🙁

Jooksin Kristile vastu ja tegin ettepaneku lõpetada, 30km on ka ilus number ja küll ma selle 42km ka järgi jõuan teha. Millepeale Kristi lubas siiski edasi pingutada ja proovida ring ringi haaval võtta. Kuigi nüüd oli Kristil probleem hoopis jalas ja ma nägin, et tal oli valus ja jalal oli raske jooksusammu teha. Kurb oli Kristit vaadata.
Olime nats üle kilomeetri kaheksandat ringi jooksnud kui Kristi hakkas kõndima, jalg ei teinud enam üldse koostööd. Nii me kõndisime koos kaheksanda ringi lõpuni.
Kuskil seal vahepeal andis ka kell lõplikult otsad, viskas pildi eest.

Kindel oli see, et Kristi edasi joosta ega isegi kõndida ei suuda. Kristi arvas, et äkki K1 on kohale tulnud ja teeb minuga siiski kaks viimast ringi kaasa ja saab maratoni ikkagi kirja.
Kodu juurde jõudes selgus, et ei olnud K1 veel kohal, seega otsustasin, et lõpetame koos Kristiga jooksu siin ja kohe. Läksime tuppa, istusime maha ja lasime jalgadel puhata. Võtsin kõne K1-le.

Kõne K1-le, kell tühi

Tegin siis K1-le ka kiire ülevaate, millepeale ta mind kohe edasi jooksma utsitas, mine, mine jookse need kaks ringi otsa ja maraton tehtud. Ega ma siis kaua ei mõelnud, vaatasin Kristile otsa, ei tahtnud teda ka üksi jätta. Pakkusin varianti, et äkki talle rattasõit sobib, et tuleks ikkagi koos minuga maratoni läbima. Ratas sobis Kristi jalale palju rohkem kui kõndimine ja nii me koos läksime kahele viimasele ringile.

Päike kõrvetas juba nüüd päris parajalt. Kellast ega tempost polnud õrna aimugi, tempo ei olnud enam nagunii prioriteet aga kella ei taibanud küll toas vaadata, et mis see lõpuaeg võiks tulla. Teadsin vaid seda, et alustasime hommikul u. poolteist minutit enne kella üheksat. Selle järgi sai siis enam-vähem lõpuaja teada.

Viimane ring oli jäänud ja tunne oli üllatavalt hea, jõudsime Kristiga vahepeal arutada ka seekord tegemata jäänud negative splitist, algus oli ju ilus ja tempo sobis, ei tea kas oleks lõpuni sobinud, jõudnud. Eks see tuleb kunagi teinekord välja selgitada. Aga niimoodi kella jälgida iga natukese aja tagant, ei meeldi mulle kohe üldse.

Igaljuhul lõppu me jõudsime- koos 🙂
Vahet ei ole, et üks jalgadel, teine ratastel. Gätly Sünnipäevajooksul on kõik lubatud 😉

Ka K1 oli kohale jõudnud ja võttis maratoonarid rõõmusuiselt vastu. Küsisin kohe, et mis kell on, et teada saada orienteeruv lõpuaeg. Kell oli 13:36, seega minu selle aasta neljanda maratoni lõpuaeg oli nii umbes 4:34
Arvestades asjaolusid(üks ring kõndides ja toas jalgade puhkamine), väga hea tulemus! Ise uskusime Kristiga, et ju see split oleks ikka ära tulnud 😛

Väljateenitud puhkus-grill, tsill

Järgmine, selle aasta viies maraton tuleb Riias. Kohtume seal!

PS: Kel on kogemusi valuga, mis algab kuskilt sealt tagumiku juurest ja läheb allapoole jala suunas, jagage kogemusi ja nõuandeid. Kristi oleks tänulik.

Lehva!

Shopping Cart