12 kuud = 12 maratoni- 12 tehtud! (Kaarnapalu maraton)

Kes oleks võinud arvata, et aasta lõpp kujuneb selliseks nagu see kujunes. Poleks ilmaski uskunud.

Minu ettekujutus viimasest maratonist oli hoopis midagi muud kui see mis reaalselt juhtus 🙂

Aga kõige tähtsam, et see ikkagi juhtus 😉

Peale Haanja100 Ultrat hiilis ligi mingi kummaline valu tagumiks. Alguses tundsin seda võibolla ainult korra nädalas ja seda täiesti suvalistel hetkedel- kummardades, pöörates, meest kallistades ;).
Joosta valu siiski lubas, jooksusammu tehes ma valu ei tundnud. Aga mida aeg edasi seda tihedamini hakkasin teravat torget tundma- ka jooksmise ajal. Lõpuks oli asi juba nii hull, et ma ei saanud enam kolme sammu ka astuda.

Sellest hoolimatta käisin ikka kangekaelselt nädalas korra-kaks sisehallis jooksmas. Jooksin niikaua kuni tõesti valust karjatasin, vahel ma lihtsalt kõndisin tund aega. Viimane kord aga sain oma vitsad, jooksin oma jooksu ära ja isegi valuvabalt…..ja nii kui spordihallist välja astusin olin invaliid, iga samm oli justkui noatorge 🙁

Kaks nädalat tagasi(nüüd juba peaaegu kolm) istusin siis sõbranna õhutamisel oma perearsti ukse taga aga ilma igasuguse lootuseta. Mis see perearst ikka oskab öelda? Kinnitab mu enda googeldatud diagnoosi- istmiku närvipõletik!

Küll ma selle ise välja puhkan,mõtlesin ma. Plaan oli lihtsalt aeg maha võtta ja jooksmise peale enam mitte mõelda.

Kahjuks või õnneks elimineeris arst istmiku närvipõletiku kohe ära sest valu oli tõesti väga konkreetselt ainult ühes kohas ja jalga ega selga ei kiirganud.

Lihtsalt põletik! (Ma ei tea mis vahe seal siis on, põletik on põletik) Arst kirjutas retsepti- tuli tablette neelama hakata, tervelt kaks nädalat!

Veel apteegi järjekorras mõtlesin, et kas hakkan neid tablette ostma, no mingisugust usku ei olnud. Mulle ei meeldi endale tablette näost sisse ajada, peavalu tabletti võtan ka ainult äärmisel juhul.
Lõpuks ostsin siiski ära.

Olin vist u. 3-4 päeva tablette söönud kui märkasin, et ma enam ei oiga trepist üles minnes ja meenutades ööd, ei olnud ma kordagi valu tundunud.

Kas tõesti olin tervenemas?

Kuna ma olin juba ennast ette valmistanud, et nüüd tuleb pikalt-pikalt jooksmisest puhata, no nii umbes pool aastat 😀

No ei tasu alati internetti 100% uskuda, eks 😉 aga ma olin tõesti juba ennast valmistanud selleks puhkuseks, isegi kui tabletid olid mu valu ära võtnud, arvasin, et ravi kestab edasi puhkuse näol…..arvasin, et niikui esimese jooksusammu teen on valu nagunii tagasi….

Maratoni mõte oli maha maetud ja ma ei olnud veel enda jaoks välja mõelnud kuidas ja kas seda ka oma blogilugejatele öelda.

Lasin päevadel lihtsalt minna….

Jõulude ajal küsiti vähemalt 6-7 korda, et noh kuidas maratonidega lood on? ma isegi ei tundnud süümekaid, ütlesin, et ravin vigastust ja maraton jääb tõenäoliselt siiski ära. Ma olin ise selle mõttega juba nii harjunud.

See juhtus 28.12 hommikulauas kui mõtlesin, et mida oma homse vaba päevaga peale hakata, maja oli külalistest tühi ja kuidagi vaikne oli olla, mul ei tulnud ühtegi head ja asjalikku mõtet….kui siis äkki läheks prooviks joosta? Kui pikalt? Hmmmm? Äkki jookseks maratoni?

Ja nii see tuli!

Mõttest teadsid vaid õde, abikaasa ja kaks sõbrannat. Mõtlesin, et ma parem ei hõiska kõva häälega, et lähen viimast maratoni jooksma, lähen teen ring korraga ja kui tagumik lubab teen lõpuni.

Siin ma siis nüüd olen, et rääkida teile kuidas ma jooksin aasta viimase maratoni, millega lõppes minu suur aastaprojekt “12 kuud = 12 maratoni”

Kahe viimase maratoni vahe oli peaaegu 2 kuud. Novembri maratoni jooksin Haanja100 Ultra sees 1.novembril ja nüüd detsembri maraton sattus üsna kuu lõppu- 29.detsember. See on kõige suurem vahe kahe maratoni vahel minu aasta jooksul.

Maratoonar laseb jalgadel puhata

Minu 2014 spordiaasta kokkuvõte tuleb ka varsti aga väikse viivitusega, vabandan!