#100blogipäeva(9/100) Laisk ja mugav jooksja

Kes on minu blogi pikemalt jälginud on kindlasti ridade vahelt lugenud sellest laiskvorstist 😛

Alustades sellest, et ma ei viitsi treeningkava järgida, lõpetades sellest, et isegi teisele korrusele jooksusokkidele järgi minek on nii-nii raske ja pigem lähen tavaliste jalasolevate sokkidega- laiskus!

Ja kõige raskem jooksmise juures ongi riidesse panemine. Oi kui lihtne oleks…. kui….. mul tuleb mõte jooksma minna ja voilaaa jooksuriided on peale minu mõtet kohe seljas 😀

Kas ma olen ainuke? Ma üldse ei imesta 🙂

Tegelikult ma ju tean teoorias päris palju(mul on olnud ka aktiivseid perioode :P)- kuidas, mis varustusega, mis ettevalmistusega, millal, kui tihti peaks jooksma ja trenni tegema aga minu jaoks on vist jõudnud kätte see hetk kus ma ei näe enam vajadust niimoodi pingutada- tulemuste nimel. Ma olen valinud jooksmise ja seda kõige mõnusamas, ilusamas mõttes. Ma NAUDIN seda selliselt nagu ma seda hetkel teen. See ongi ju kõige tähtsam- nautida! Ja mina naudin seda just sellisel minule omasel laisal ja mugaval viisil 😉

Samas ma olen enda peale vahel ikka tige ka- no kõige tavalisem näide- ma ei tee enne võistlust mingit eeltööd, võiks ju vaadata kasvõi seda, mis oli eelmise aasta aeg, et iseennast kinni püüda(seda tahaks ikka jätkuvalt teha) ja arvutada välja mingid tempod, vaadata raja profiili jne. No ei! Sellistel hetkedel tahaks küll endal kratist kinni võtta ja sakutada…aga õnneks on mul K1 ja K2, kes aeg-ajalt mulle mingeid asju meelde tuletavad ja mind mingeid asju jälle tegema motiveerivad. Mis ma küll ilma teieta teeks 😉

Mina-mina-mina…
Aga mulle meeldib lugeda teiste pingutustest ja läbielamistest ka….väga! Kõik ei ole laisad, see on tore 🙂
Nii palju kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid mõtteid, arvamusi, harjumusi jne. Teised jooksjad annavad innustust, motivatsiooni ja mõtteid.
Ja mulle tundub, et minu jooksusõprade seltskond on paras kamp hulle, vahel ma tõmban endale pidurid peale ja tuletan meelde, et see oled siiski ainult SINA, mitte tema (näiteks Rünno, Marika, Pille)
Aga samas kui ei oleks selliseid hulle eeskujuks ees, siis ei oleks olnud ka minu esimest maratoni, Haanja 100, 12 kuus=12 maratoni 😉

Aitäh! Ja jätkake samas vaimus, ärge teie laisaks muutuge…sest te olete ju nii paljudele eeskujuks 🙂

Aga minu kõige suurem pingutus ja ettevalmistus oli vist 2012 a SEB Tallinna maraton kui jooksin oma isikliku rekordi- 3:39. Oi, siis olin tubli- rangelt järgisin plaani 🙂

See oli põnev aeg, uhke tunne on küll kui tunned, et pingutused on vilja kandnud.

Täna õnnestus ka jooksuriided selga saada ja tegin ühe lühikese jooksu. Mingi vägi hoiab mind enne Rõuge maratoni ettevaatlikusele ja sellepärast ei teinud ma täna pikemalt, vaid 4km kerget sörki.